Aloha from Hawaii!

IMG_1076
Aloha! Meie 10 päeva paradiisisaarel: 11.02-20.02.

1. päev

“So don’t become some background noise
A backdrop for the girls and boys
Who just don’t know or just don’t care
And just complain when you’re not there!”

…niimoodi laulab Queen meile Delta pardal, kui tuhandeid kilomeetreid üle Vaikse ookeani lendame. Näen vist esimest korda J.-l pisaraid silmas filmi vaadates ja ta pole ainuke, kellel silmad vesiseks kipuvad – olen Queeni meloodilistest lugudest ja Freddie Mercury põnevast elukäigust hingepõhjani liigutatud. “Bohemian Rapsody” oli kahtlemata minu aasta filmielamus ja teist korda seda vaadata oli vähemalt sama nauditav kui esimest korda. Kui veel Bacardi fruit punch (mingi uus põnev rummikokteil Bacardil) mõnusalt pähe hakkab, siis on filminauding veel sügavam. Ja pähe ta kindlasti hakkab, sest Ameerika suurim lennufirma Delta jagab täna täitsa tasuta alkohoolseid jooke – seda ei osanud ka J. oodata, kuna kunagi varem pole Delta seda teinud ja alati on üks jook krõbedad $9 maksnud, aga vist uue otseliini Atlanta-Honolulu avamise puhul on peale söökide ka kõik joogid tasuta. Muidugi võtame viimast ja pidu algab juba pardal! Üksteist tundi mugavas lennukis mööduvad nauditavalt ja linnulennul – Delta toidab meid rohkem, kui jõuame süüa, ja meelelahutuse valikus on lõbusaid filme ja seriaale (“Meet the parents” ja “The Beach Front Bargain”).
Tõuseme kell 11 hommikul Atlanta aja järgi õhku ning ongi tunne, nagu veedaks kodus teleka ees mõnusa pühapäeva padja-tekiga. Delta Airlines’i tekist saab meile hiljem suurepärane rannarätik – vaevalt neil kahju paarist tekikest on. Delta teenib meilt täna igatahes 10 punkti 10-st!

IMG_2946
Selle sama pildil oleva valge lennuki pardal veedame üksteist meelelahutuslikku tundi, et kaugele-kaugele Hawaii saarele lennata. Meie sihtmärgiks on Honolulu – Hawaii pealinn.
IMG_2947
Lennuki peal saame Hawaiist esimese maitse suhu: magus ja šokolaadine, makadaamia pähkel südameks.

Atlanta aja järgi kell kümme õhtul olemegi kohal – geograafilises plaanis oleme nüüd lähemal Jaapanile kui Ameerikale endale… Hawaiil näitab kell alles 17.00 – viis tundi on ajavahet Atlantaga ja täpselt kaksteist tundi Eestiga (hea lihtne arvutada :)).
Päris-päris esimene emotsioon taevast vaadates väärib Hawaii nime: majesteetlikud kõrged mäed kaetud lopsaka rohelusega, sillerdav helesinine ookean surfaritega otse lennujaama kõrval ja muidugi…

IMG_2950
…vikerkaar! Hawaii on teadatuntud vikerkaaresaar – mäed meelitavad pilvi ligi ja igal hetkel sajab saare mingis osas, samas paistab alati ka päike ja nii ongi vikerkaartel soodne pinnas tekkida. Tihtipeale kaunistab taevast topeltvikerkaar. Kas säärane esmane vaatepilt lennuki aknast oli juhus või saatus?

Kohe lennujaama jõudes läheme otsime ülesse oma rendiauto – Hertz laenutab meile kümneks päevaks ühe tubli ustava suksu Kia. Etteruttavalt võin öelda, et me veetsime sellel valgel hobusel palju aega (kolm paagitäit bensiini) ja reisi lõpuks oli auto sisemusest saanud liivakast (ainult kühvel ja ämber olid puudu…).

IMG_3171
Meie ustav suksu KIA, kes meiega kogu Oahu saarele tiiru või mitu peale tegi – Mahalo! (hawaii keeles “aitäh”).
IMG_3172
Jep – Aloha State on Hawaii ametlik hüüdnimi lisaks Hawaii State’le. Absoluutselt kõik autod, k.a rendiautod, kannavad Hawaiil sellise kujundusega numbrimärki. Vikerkaaresaar siiski!

Valgel hobusel koju (st AirBnb kohta) sõites olen sõnatu ja muudkui ahhetan. Oleme tulnud ühele kõige tuntumale (aga mitte suurimale) Hawaii saarele – Oahu saarele. Kokku on Hawai’i (nii kirjutatakse Hawaii keeles Hawaii) saari kuus. Oahu saarel on pealinn Honolulu ja enamus turiste, kes esimest korda Hawaiile tulevad, külastavadki suure tõenäosusega esmalt Oahu saart, kuigi ka teistel saartel on palju pakkuda, ent mõistagi on Honolulus kui saare pealinnas palju atraktsioone ja muud põnevat peale looduse ilu.
Selle kahekümne minuti jooksul, mil ma autoaknast välja kiikan, olen lummatud. J., kes on korra nelja aasta eest Hawaiil käinud, ütleb mu ohhetamise peale, et ma pole veel midagi näinud. Mu silmadele avanev vaatepilt võtab lihtsalt sõnatuks: eksootika, lopsakad palmipuud, pilvedeni kõrguvad mäed, helesinine ookean, roheluses ja värvides vohav loodus, häälekas linnulaul igal tänavanurgal. Hawaii kliima – aastaringne soojus ja niiskus – soosib erikummaliste taimede rohkust ja seega on siin ka lindudel paradiis, nii laulavadki nad rõõmsalt igas puhmas, olgu siis kesklinnas või vaiksetes piirkondades.  Mulle jääb tõesti mulje, et kus vähegi mulda on, seal midagi kasvab – kõigile jagub toitaineid. Ja see teebki Hawaii nii imeilusaks ja õhu puhtaks. Tunnen füüsiliselt, kuidas kopsud hapnikurohke õhuga täituvad.

IMG_9951
11. veebruar Hawaiil – täiesti tavaline esmaspäeva õhtu maanteel.
IMG_9949
Naudin Hawaiil autoga ringi trippimist: autoaknast pea välja pistes täituvad kopsud koheselt hapnikurohke õhuga.

Meie koduks saab kaugemal kesklinnast mägedes üks tore AirBnb tuba majast, kus elavad filipiinlasest Amanda ja bulgaarlasest Lena. Mõlemad tüdrukud on küll suurema osa oma elust Ameerikas elanud ja seega räägivad-käituvad pigem nagu tavaliselt ameeriklased. Kahekorruselise maja alumisel korrusel elab lastega perekond, kellega me kokku kunagi ei puutu ja ülemisel korrusel on neli magamistuba, elutuba, köök ja vannituba. Selle kümne päeva jooksul on Lena-Amanda kodus veel mitu AirBnb külalist, meie oleme ainsad, kes nii pikalt ühes kohas püsivad. Vannituba nii paljude inimestega jagada on üsna ebamugav ja tüütu (järjekord…), aga peame leppima mõningaste ebamugavustega. Maja, mis ausalt öeldes üsna kehvake ja vana tundub, maksab kinnisvara äpi väitel üle miljoni dollari. Hullumeelsus! Alla miljoni dollari Hawaiil ühtegi elamispinda ei saagi. Tänu rendiautole saime võtta elamise kaugemale kesklinnast mägedesse, sest kesklinnas on hinnad kordades kallimad. Ookeaniäärsed majad maksavad neli, viis, seitse, kümme miljonit… Siin need Hollywoodi staarid suure tõenäosusega redudavadki. Samamoodi on AirBnb-ga rentimine kesklinnas, Waikiki piirkonnas üle mõistuse kallis. Söögipoes on hinnad samuti vastavad: kuigi Ameerika osariik, on siin hinnad võrreldes Atlanta kaks, kolm, neli korda kallimad. Püüame olla nii kokkuhoidlikud, kui võimalik, ja ostame hunniku makarone ja riisi kokku (nädal aega makaronidieeti pole kedagi tapnud, eks ole). Nädalajagu toitu läheb maksma $150 – poole rohkem kui Atlantas ja meie menüü on hoopis kesisem. Aga see on hind, mida tuleb Hawaii looduse ja kliima nautimise eest maksta. Küllap need tüdrukudki peavad oma kodu pidevalt võõrastega jagama, sest ainult nii tuleb ots-otsaga kokku. Paradiisisaarel elamise ilu ja valu. KUID korter on päris mõnus – väga lihtne, aga eksootilise vibe‘ga. Vaata ise:

 

2. päev

Meie teine reisipäev ja esimene täispikk päev Hawaiil algab põhikoha üle “tšekkimisega”. Nimelt kuulus Waikiki kilomeetreid pikk rannaäär, millega paralleelselt jookseb ka põhitänav Guccide-Muccidega ja teiste brändipoodidega. Jahime tasuta parkimiskohti ja lõpuks ka ühe augukese leiame. Hawaiil oleme kohe uues rütmis: vara voodi, vara üles. Tegelikult olen mina juba kella 4-st saati üleval, sest minu sisemine kell arvas, et on aeg ärgata, kuna Atlantas on kell 9 ja täpselt sel ajal olengi ma harjunud ärkama. Egas jäänudki muud üle, kui vaikselt pimedas lage vaadata ja hommiku saabudes linnulaulu kuulata. Enne kella kümmet oleme juba auto ära parkinud ja uurime, mida tehakse Honolulul teisipäeva hommikul kell 9.45 hommikul. Ei tule vist suure üllatusena, et… surfatakse muidugi! Ja ujutakse ja jalutatakse ja peetakse pikniku.

IMG_9876
12. veebruar. Turistid Atlantast on valmis seiklusteks!

Minu initsiatiivil viskame ka meie oma sinise Deltast pätsatud rätiku rannaliivale maha, et pisut valgeid põhjamaa koibi päikesevannitada. Pärast kaheksat minutit arvab J., kelle koivad just kuigi valged ei ole, et on aeg edasi liikuda. Eee… pärast kaheksat minutit? Jõuame kompromissile, et kaksteist minutit veel. Etteruttavalt olgu öeldud, et see kaheminutiline päevitamise sessioon jäi esimeseks ja viimaseks.
Lähme avastame hoopis Hawaii pealinna pisut. Saarele omaselt varjuvad siin ka ärihooned rohelusse ja linnud tunnevad ennast igati koduselt, lastes häälepaelad valla.

IMG_3015

Kui meil “linnakärast” villand saab, otsime kaardil välja järgmise sihtkoha. Oleme korralikku kodutööd teinud ja välja vaadanud ning kaardil (telefoni interaktiivsel kaardil, st) märkinud ära kõik magusamad kohad, kuhu inimesed on soovitanud minna: rannad, päikeseloojangu ja -tõusu paigad, matkarajad, snorgeldamise kohad, parimad toidukohad ja nõnda edasi. Google Maps on üks imetore “leiutis”! Google Maps’i abiga jõuamegi Kailua’sse, mis saab üheks minu lemmikrannaks. Helesinisemast helesinisem puhas vesi, taamal saarekesed paistmas; pikk-pikk rannariba valge liivaga ja armas külake, kus inimesed paistavad elavat rahulikus idüllis – tee ääres sörkijad ja ratturid, aedades võimlejad, rannas surfarid ning kalurid. Parkimine on igal pool tasuta (aga ega koha leidmine just lihtne ole) ning rannad on Hawaiil kõik avalikud (turistide rõõmuks, kohalike meelehärmiks). Pargime auto lõpuks ära, kui kohakese leiame ja kõnnime suvalises suunas suvalisest teeotsast sisse, mis randa viib. Ja avastame, et… oleme täiesti kahekesi! Privaatrand – vahi värki! Veidi aja pärast leiab salapesa üles üks kohalik mees oma kahe lapsega, kes kohe surfama kukuvad – hawaii lastele on surfamise oskus verega kaasa tulnud, that’s for sure. Ilmselgelt teadis kohalik mees seda privaatset paigakest; mees teab veel palju muudki saare kohta ja jagab meiega lahkelt informatsiooni. Tuleb välja, et tema vanaema maja on siinsamas rannas (ise elab mees oma kahe lapsega Hawaii teisel saarel) ja osutab näpuga uhke maja suunas ookeani kaldal. Pärast vaatame huvi pärast järele: 30 miljonit dollarit. Oh sa pühade püss! Rikas onu või jaa. Rikas onu jagab meile nippe, kuhu minna-mida teha. Paneme kõik kõrva taha! Ja siis klõpsib lahke kohalik härra meist paar pilti sel ajal, kui tema poeg ja tütar (vanust mõlemal alla kümne) lainetes hullavad.

XIAOYI

XIAOYI

IMG_9939

IMG_9894

3. päev

Kolmapäev on turupäev! Jajah, just nii. Hawaii suurim vabaõhuturg on avatud kolmapäeviti ja nädalavahetusel. Oleme kuulnud, et seal on kõikvõimalikud suveniirid ja hilbud kordades odavamad kui mujal poodides. Tagatipuks saab turul ju kaubelda – seep see asja võlu ongi! Ütleme nii, et täitsa meenutab Vastseliina maarahva laata, ainult selle vahega, et on kordades suurem ning villasokkide ja mee asemel müüakse lillelisi hõlste ja kookosepiima. Ning lõpututes kogustes ehteid, mis mul silme ees kirjuks võtavad. Tahaks ju kõike!

IMG_0812
Esimest korda elus maitsen ära ehtsa kookosepiima. Täitsa hea teine, aga natuke suhkrusiirupit valaks hea meelega juurde… 🙂

Pärastlõunal tuleb meid vihm kimbutama ja teeme nii, nagu kohalikud soovitavad: vaatame ilmateenistust kogu saarel ja otsime koha, kus ei saja. Sest Hawaiil sajab alati kuskil ja kuskil paistab alati päike. Vihmaga saame aga kingitusena kaasa ühe…

IMG_E3110
…kauni vikerkaare. Või isegi kaks, märkaks teravam silm.
XIAOYI
Lõpuks saame selle salapärase vikerkaare kätte – nii ta siin, keset põldu, siis laiutaski!

Tuleb välja, et kuiva jalaga pääsevad täna õhtul luksushotellide külalised: Ko Olina nimeline piirkond Four Seasons’i ja teiste tuntud hotellikettidega näitab tänaseks vahelduvat pilvisust. Lähme kaeme perra! Nii nagu rannad, nii on ka rannapargid avalikud ja seega saame nautida kauneid kohti võrdväärselt hotellide külastajatega. Leiame põneva pargi, neli ookeanilaguuni (looduslikud “basseinid”) ja imeilusa päikeseloojangu… Aitäh, vihm, et meid täna Ko Olina’sse “ajasid”! Mahalo!

XIAOYI
Aloha-aloha!
XIAOYI
Ko Olina üks neljast looduslikust laguunist.
IMG_0005
J. omas elemendis (ma ei vihja millelegi).
IMG_0042
Ja mina omas elemendis – laiskloom.
IMG_0075
Tänu vihmale, mis meid Ko Olina’sse ajas, saime kauni päikeseloojangu osalisteks.
IMG_0085
Tuttav poos/pilt? (Vihje: Küpros)
IMG_0095
Four Seasonsi rand.
IMG_0068
Four Seasonsi rannapark. Hawaii Four Seasons ei jää kindlasti alla Küprose Four Seasonsile, kus ma kunagi ise töötasin.

4. päev

Neljas päev ja neljateistkümnes veebruar. Valentinipäev algab iseäranis rahulikult ja lõppeb vägagi ootamatult. Kohe väga ootamatult.

Võtame oma märgistatud kaardi ette ja esimeseks sihtkohaks on Nu’uanu Pali Lookout. Peame parkimise eest kolm dollarit maksma, aga selle eest saame ka hunnitu vaate üle mägede.

IMG_0160

Edasi viivad meie seiklused meid džunglisse, et jõuda Manoa Falls’i – Hawaii pikima kose juurde. Oleme oma uurimistöö käigus teada saanud, et matk koseni on mudane ja libe, nii et paneme täna jalga veejalanõud, millega on ühtmoodi hea nii matkata kui kivises ookeanis seigelda. Need jalanõud kuluvad Hawaiil kohe vägagi ära!
Džunglisse jõudes avastame veel mitmeid väikesi koski ja bambuspuud. Hoopis teistsugune ja märksa põnevam mets, kui oskasime oodata…

XIAOYIIMG_0172XIAOYIXIAOYIIMG_0197XIAOYIIMG_0179XIAOYIIMG_0221

Pärast mõnusalt väsitavat seikluslikku matka bambuspuumetsas oleme välja teeninud shave ice‘i, mis eesti keeles võiks kõlada naljakalt nagu “raseeritud jää”. Ma polnud sellisest maiusest eales varem kuulnudki, aga Hawaiil on see vägagi in ja reegel ütleb, et kui sa kord Hawaiil oled, tuleb Hawaiian Shave Ice ära proovida! Tellime J.-ga kahepeale siis portsu seda… jääd. Siirupiga üle valatud küll, aga siiski jää… Ütleme nii, et ma sööks teinekord parem JÄÄtist! Tühja need kokkuhoitud kalorid. Aga jahutuse eesmärgil töötab raseeritud jää muidugi hästi.

IMG_0293

Pärast kõhutäit jääd ja korralikku jalapesu istume autosse, kui kell on juba peaaegu pool kuus õhtul saanud. J. teeb ettepaneku nüüd teekonna randa võtta, et päikeseloojangut püüda (päikeseloojang on ei minutitki hiljem ega vähem kui kell 18.29). Mina siis tuletan talle meelde, et täna on salsaõhtu ja selleks puhuks on mul vaja kodust meigiasju ja kleiti. J. ei suuda kuidagi mõista, miks mul salsapeoks meiki ja kleiti vaja on – kas ei kõlba niisamuti minna, dressipluusi ja veesussidega? Ma saan tema murest aru: kodu on 40 minuti kaugusel ning päikeseloojanguranda on kodust omakorda 20 minutit, mis tähendaks, et me jõuaks randa nibin-nabin enne kella 18.29. Tunnistan, et minu viga, et ma hommikul kodust lahkudes ei mõelnud selle peale, mida õhtu toob. Täitsa minu paha! J.-l ei jäägi muud üle, kui kodu poole kimada; mina omakorda annan lubaduse, et ma kodus üks-kaks-kolm oma asjad võtan ja kohe minekut teeme. On tipptund ja Honolulus kui suurlinnas on tavapärased ummikud, mis venitab koju jõudmise aja kuue-seitsme minuti võrra pikemaks. Näen J.-l näos pinget ja kulmukortsutust. Mina mõtlen vaid, et ah, tühja see päikeseloojang, meil on veel viis õhtut jäänud, aga peaasi, et ma oma meigiasjad ja kleidi saaksin salsapeo tarvis. Nagu lubatud, teen kodus imekähku ja juba olemegi tagasi autos, et Waikiki poole sõita. J. arvab, et me võiksime Ala Moana randa minna päikeseloojangut vaatama. Ilm tundub parasjagu pilves, nagu kisuks vihmale, ja sestap üritan me J.-d veenda: jääme koju, sööme ja sätime peoks rahulikult, me nagunii ei näe päikeseloojangut sellise ilmaga! Vaidleme mis me vaidleme, aga J. jääb endale kindlaks. Kell on juba kakskümmend minutit peale kuut tiksunud ja hakkame rannale lähemale jõudma. Imekombel on siin taevas märksa selgem ja tundub, et võib isegi päris kena päikeseloojang tulla. Jõuame randa lõpuks kell 18.25 – ainult neli minutit on päikesetõusuni jäänud. Näen mitut parkimiskohta ja ütlen seda ka J.-le, aga miskipärast ignoreerib ta minu soovitusi ning sõidab muudkui edasi. Mina siis sädistan edasi, et pargi ometi siia, meil on nii vähe aega. J. aga toimib nii, nagu ise heaks arvab. Püüa temast siis aru saada! Kell on 18.26 saanud ja kui auto seisma jääb, hüppan välja, kraban veel krõpsupaki ka kaasa. J. jääb auto juurde midagi asjatama, mina juba sätin istuma ja ütlen J.-le, et tulgu ta ka ometi, ainult kaks minutit on jäänud! J. ei kuula mind ja tõmbab mul särgiservast, suunab veele lähemale. Mina seda meest täna ei mõista, mis ta jamab nüüd! Tahan ometi maha istuda ja nautida, aga J. läheb viib oma telefoni võõrale naisele ja palub tollel pilti teha. Ei noh! Viskan botased ja sokid jalast ning asume poseerima, kui…

IMG_0302
…ta küsib eesti keeles: “Kas sa abielluksid minuga?”

Vastan “jah!”, ise kivisambaks tardunud. Kuulen inimeste plaksutamist ümberringi ja ei suuda sõnagi rohkem öelda. Hetk hiljem kaob päikese veepiiri taha ja taevast hakkab lausvihma kallama! Nii kõvasti, et kõik jooksevad rannalt minema, meie pageme kiiruga autosse. Alles siis jõuab kohale, mis just juhtunud oli, ja J. saab rääkida oma loo… Ta oli kaua aega mõelnud, et ta tahaks just valentinipäeval mu kätt paluda, aga kui see päev kätte jõudis, siis ei andnud ilmaennustus talle kindlustunnet, kas tal seda teha õnnestub. Veel viimase hetkeni ei teadnud ka, kas ilm veab välja (ja vedas! kuni kella 18.30-ni…) Ja siis tulin mina oma salsapeoga ja plaaniga kodust läbi käia. Milline närvidemäng! J.-l polnud õrna aimugi, kas rannas on kedagi kohe võtta, kes pilti teeks, aga nagu tellitult istus õiges kohas õigel ajal üksik naine, kes omaalgatuslikult peale piltide ka video tegi sellest erilisest hetkest. Kui see ei ole saatus, siis mis see veel on?

IMG_0347
14.02.2019 sain sõrme kõige ilusama sõrmuse oma elus.

Pärast pisukest toibumist sööme autos krõpse, paduvihma kallamas, ja teen kiire meigi. Lähme salsapeole oma kihlumist tähistama!

IMG_0318IMG_0323

5. päev

Kell 6 ajab J. mind üles: õues on veel pime ja uni on hirmus magus, aga tean, et tuleb kark alla ajada! Läheme püüdma esimest päikesetõusu – need olevat siin saarel eriti erilised. Päikesetõus on ei minutitki vähem ega hiljem kui kell 6.59. Hawaii on väga-väga reguleeritud – täis reegleid, hoiatussilte, vahte ja politseinikke, et hinnalist loodust ja selle elanikke (loomi-linde) kaitsta turistimasside eest. Niisiis ei pane imestama, et inimtühjas rannapargis avab meile täpselt kell 6.55 värava naisterahvast vaht, kes seisab hea selle eest, et keegi tema piirkonnast midagi kurja ei teeks. Kogu Hawaii on üks suur looduskaitseala.
Kaunist päikesetõusu nähes hakkab uni ka vaikselt silmast minema…

XIAOYI

XIAOYI

IMG_0360

J.-ga ei lase uued seiklused end kaua oodata: tema initsiatiivil võtame pärast hommikusööki ette matka Hawaii ühe kuulsama mäe – Diamond Head’i tippu. Diamond Head on ajalooliline paik – vulkaani tagajärjel tekkinud kraater on 500 000 aastat vana ja on koduks olnud Ameerika Ühendriikide esimesele sõjalisele reservatsioonile Hawaiil. Tegemist on USA riikliku loodusliku monumendiga – pühapaik. Ja samas ka tohutu turistimagnet. Seda täiesti mõistetavatel põhjusel: matk ise on mõnusa pikkuse ja raskusega ning ülevalt avanev vaade Honolulu linnale võimas…

XIAOYI
Tipus! Nagu pildilt näha, siis oli koht pehmelt öeldes ülerahvastatud.
IMG_0399
Teel kõrgustesse…
IMG_0397
…natuke veel minna
IMG_0413
Kohal! Väsimatud matkajad 🙂

Et meil seiklustest veel küllalt pole, võtame ette teekonna Hanauma Bay’le – kõige populaarsemasse snorgerldamiskohta. Populaarne on see koht taaskord põhjusega: just siin näeb kõige värvilisemaid kalu ning kauneid koralle. Hawaiile omaselt on ka Hanauma Bay’l superreguleeritud: looduskaitsealale pääseb pileti lunastades ($7.5 inimese kohta) ja siis peab omakorda võtma pileti 9-minutilise filmi vaatamiseks, enne veemaailma avastama ei pääse. Film räägib sellest, kuidas kaitsta hindamatut loodust ning selle elanikke. Põhiline sõnum on: watch but don’t touch! Kui oleme veidi targemaks saanud, siis pääseme lõpuks vette. Ookeanivesi on Hawaiil aastaringselt soe (24-27C), mis tagab veetegevusteks igal ajal head tingimused. Nii võibki end tundideks kalu uudistama unustada… Ja ega ei tahagi maa peale tagasi tulla, kui vee all nii põnev ja värviline on. Kindlasti minu senise elu parim snorgeldamiskogemus. Veeloomana ei saa mul kunagi vee all olemisest küllalt…

XIAOYI
Hanauma Bay ülalt vaadates.
LUDX0287
Snorgeldada on ÄGE! Juba unistan sukeldumisest…

Kuidas võiks üks suurepärane seiklus reede lõppeda? Loomulikult tulevärgiga – Waikiki rannas on igareedene ilutulestik tasuta ja kõigile külastajatele nautimiseks. Viskame linnariided selga, jalutame Hilton Hawaiian Village’is ringi (japaani turistide hordid on tugevas ülekaalus) ning täpselt kell 19:45 saame võimsa tulevärgi osaliseks. Hawaii osariigil on kahtlemata piisavalt rikkust, et seda inimeste rõõmuks igal reedel veidi taevasse lasta…

IMG_0557

IMG_0588

IMG_0584

6. päev

Kosutav uni seljataga ja eilse päeva päikesetõusud-matkad-snorgeldamised-jalutamised unustatud, oleme valmis UUTEKS seiklusteks. Kätte on jõudnud nädalavahetus ja seega teeme oma plaanid nõnda, et natukenegi inimmasse vältida (etteruttavalt võin öelda, et see meil siiski päris ei õnnestunud). Lähme Oahu saare kõige põhjapoolsemasse ossa, kus on kuulsad North Shore ja Sunset Beach.  Hawaii puhul on hästi põnev see, et saarte kliima ja loodus erinevad üsna suurel määral, kuigi Oahu saare ühest otsast teise sõidab vaid tunni ajaga (ca 50-60 km). Nii võibki olla lõunas päikesepaisteline ja kuum ilm, samas kui põhja pool on jahe ja vihmane. Tuleb hästi ajastada ning tundub, et täna on põhja pool ka mõnusalt soe ja päikseline. North Shore on surfarite paradiis – kõige suuremad lained leiab just sealt (ekstreemsusi me ei armasta ja oma jalga täna vette ei tõsta). Kuulus on see koht aga kindlasti, näiteks on North Shore’l tehtud film “Forgetting Sarah Marshall” – vaatame seda filmi tagasi Atlantasse lennates, päris kihvt on näha filmis samu kohti, kus paari päeva eest alles isegi olime.

North Shore’l on meile palju pakkuda. Las pildid räägivad enda eest:

Hiilisime salaja (riskisime trahviga) selle hotelli õuele, kus seesama film “Unustades Sarah Marshalli” tehtud oli. Üks selfie on väärt riski ju küll 😉
IMG_0598
Giovanni’s food truck on ülipopulaarne koht – laupäeval on ka kohalikud krevette sööma tulnud.
IMG_0601
Ohtra küüslaugu ja võiga kaetud krevetid viivad kelle alla!

                                 All about surfing – lained, surfilauad, veel laineid…

IMG_0609

IMG_0613

IMG_0621

Kahuku Farms: Bee Aloha, Bee Fresh, Bee Local!
Hitt: kohalik papaia kohaliku jäätisega. Yummy!

Papaia farmis kasvatati kõiksugu põnevat, näiteks ka šokolaadi (kakaopuu).                        Mina ostsin mälestuseks kaasa papaiamoosi.

Maailmaskuulus Dole ananassikasvatus: nädalavahetus tõmbas ka kohalikke ananassikreemiga maiustama ja Dole’s oli liikumisegi raskusi (nii see rikkus Dole’i tuleb!). Aga kihvt oli näha, kuidas ananasse kasvatatakse, ja ananassikreem oli ka päris huvitav maius, mida proovida. Lõpuks muutusime juba ise ka ananassiks…

IMG_0656
Kohalik ananass maitses pisut teisiti küll, kui kodus harjunud oleme. Värske kraam siiski!
IMG_0679
Turtle Bay’st leidsime laupäeva pärastlõunat nautiva sõbrakese…
IMG_0689
…ja viisakalt palusime temaga koos pilti teha – ta andis nõusolekust märku silmapilgutusega.

Õhtu lõppeb piknikuga praktiliselt INIMTÜHJAS rannas, mis on üllatav, sest tegu on kuulsa Sunset Beach’iga, aga küllap on inimestel laupäeva õhtuga muud peale hakata. Meile sobis nii vägagi hästi.

XIAOYI
16. veebruar. Sunset Beach ja meie.

7. päev

Taaskord äratab J. mind kottpimedas üles – kell on vaevalt 5.30 hommikul. Ma ütlen ausalt, et esimese hooga pole ma vaimustatud mõttest ärgata varahommikul, et kottpimedas mudast mäge vallutama minna. Aga huvitaval kombel saab just sellest hommikust üks tipphetki, highlight’e, mida jään kauaks mäletama.
Sõidame 30 minutit saare idaossa, Kailuasse, et võtta koos teiste entusiastidega ette Pillbox Hiking Trail, mille lõppu jõudes näeb ookeani tagant kerkivat päikest. Arvame, et pärast sellist öist vihmasadu, kui mägi on eriliselt mudane ja libe, oleme küll ainsad hullud, kes viitsivad nii vara hommikul köie abil ennast mäkke vinnata, aga eksime rängalt: peale meie on veel kümneid vapraid matkajaid. Varajane ärkamine, mudas mäkke ronimine ja pingutus olid vaeva sajaga väärt!!

IMG_0757

IMG_0761
Kell 7.00: Vallutatud!

Et elus peab kõik tasakaalus olema, nii peab ka ühele ilusale päikesetõusule sama ilus päikseloojang järgnema. Selleks sõidame saare idaosast läände (päike käib ka Hawaiil, üllatus-üllatus, idast läände). Seesama kuulus saare läänekaldal asuv Waikiki rand koos Hilton hotelliga ongi turiste meelispaik justnimelt kauni päikeseloojangu pärast. Sellest valgusest ja värvidemängust ei saagi kunagi küllalt saada!

IMG_1061IMG_1069

8. päev 

Kaheksandaks päevaks arvasin ma, et suuremad seiklused on nüüdseks seigeldud. Aga kus sa sellega! Täna on reisi kõige kuumem päev ja sestap otsustame selle päeva ainult vees veeta. Rendime terveks päevaks kajaki ja läheme Kailua saari avastama. Juba ainuüksi kajaki rentimine on paras seiklus: põhjalik ohutusloeng ja siis peame iseseisvalt suure raske kajaki auto katusele saama ja selle sealt maha saama ning vette vedama. Lõpuks on jõusaalis käimisest ka reaalset kasu! Esimesed sinikad ja marrastused saame kohe vette astudes kätte. Laine on erakordselt tugev (ka kohalikud tunnistavad, et lained on tavapäratult suured) ja viskab meid koos kajakiga tagasi vastu kallast; seljakott, mis on veekindla koti sees, uhab minema (saame selle õnneks lõpuks ikkagi kätte). Ma tunnen täielikku lootusetust (ja samal ajal on naljakas ka), et täna meil küll kajakitamisest midagi välja ei tule. J. on varemgi kajakiga sõitnud, aga mitte tugeva lainega ookeanil; mulle on see täitsa esimene kogemus. Kohalikud mehed tulevad meile appi, saame kuidagi kajaki peale end upitatud, mehed lükkavad meile hoo sisse. Jumal tänatud! Oleme pardal! Kajakiaer on arvatumast raskem ja paneb kõik lihased pingule, väsitades randmed kiiresti ära. Kindlasti olen ka pisut krampis – lained tõstavad meid aeg-ajalt õhku ja kiljatades põrgatame tagasi (okei, ainult mina kiljatan). Kui aga suurematest lainetest möödas oleme, on kajakitada mõnus ja peagi oleme esimesel saarekesel, kus pargime ennast ära, joome pisut vett, uuendame päevituskreemi (päike on pagana tugev ja salakaval!), ujume-snorgeldame.

IMG_0876IMG_0853IMG_0866IMG_0856

Kui suuremale saarele lähenema hakkame, siis alles hakkab nalja saama: üks laine peksab ühelt, teine laine teiselt poolt. Kaldal istuvad inimesed vaatavad rahulikult seda tsirkust pealt: püüame veest välja saada, aga laine muudkui haarab meid tagasi. Saame mälestuseks hea mitu muhku-sinikat. Lõpuks tulevad meile taas appi kohalikud mehed, kelle jaoks on Vaikne ookean teine kodu. Tänu neile pääseme elusalt ja tervelt kaldale. Mehed õpetavad meid, kuidas edukalt veest välja tulla: ära jää seisma ja lainet ootama, muudkui kõnni!

Muhud-kriimud-sinikad tasuvad end ära: näeme merilõvi peesitamas, imestame hulljulgete surfarite laineharja murdmist, ujume looduslikus “basseinis”, kuhu soe hoovus vett juurde kannab. Ma ei olnud esimese hooga nõus sinna “basseini” minema, aga J. suutis mind lõpuks ikka ümber veenda. Ma ei kahetse mitte midagi!!!

IMG_0882IMG_0878IMG_1018IMG_1011IMG_0894IMG_1055

9. päev

Kätte ongi jõudnud reisi eelviimane päev. Homme juba lendame koju. Pärast eilseid seiklusi-üleelamisi võtame täna rahulikult: käime veel ägedaid kohti tšekkimas ja päeva teine pool kulub auto koristamisele ning pakkimisele. Autost ON liivakast saanud… Kui me auto sellisena tagastame, peame maksma koristustasu, nii et otsustame ise bensiinijaamas tolmuimejaga auto puhtaks saada. Päris palju sente kulub… Ma olen veendunud, et kusagil elamises on meil endiselt liiva. Kõik riided on niisked, isegi need, mida me kandnud polnud – Hawaii õhk on lihtsalt niivõrd niiske.
Veel viimased mälestused ja pildid meie imelisest reisist:

IMG_0445IMG_0431IMG_0423

IMG_3136
Tähenduslikult lõpetab meie reisi (topelt)vikerkaar. Täpselt nii sai meie reis ka alguse.

10. päev

Taaskord varajane äratus – kell 5.45 – ja sõit lennujaama. Anname rendiauto ära (tundub, et bensiinijaama tolmuimeja sai oma tööga hakkama ja pääseme trahvist) ning leiame üles Los Angelese värava (enne seda peame turvakontrollis oma neli banaani ära viskama – Hawaiilt pole lubatud mitte ühtegi puu- ega juurvilja kaasa võtta). Hawaii kohe teab, kuidas oma külalisi tagasi kutsuda: imeilusa sinise taeva ning avatud lennujaamaga (võimalus veel ümber mõelda ja Hawaiile jääda).
Üks huvitav seik veel: kell on 1 öösel, õues on äikesetorm just lõppetanud ja oleme iga hetk Atlantasse maandumas, kui lennukis meie poole üks vanahärra pöördub, tõesti auväärses eas, nii 80-aastane, ja ütleb meile, et ta pole kogu oma elu jooksul nii armunud paari näinud. Naljakal kombel astus eile poe ees ligi teine vanahärra, ka selline 80. eluaastates, kes teeb komplimendi öeldes, et me oleme üks kenamaid paare, keda ta oma elu jooksul on näinud. Kas need vanahärrad on sõbrad või mõjus Hawaii meile selliselt, et vanahärrad komplimente kukuvad tegema? Huvitav igal juhul.

NB! Järgmised seiklused juba Kanadast.

IMG_3176
20. veebruar kell 7: Hawaii avatud (seinadeta) lennujaam.
IMG_3174
Mahalo, Hawaii! Tuleme kindlasti kunagi tagasi!
Advertisements

Jälle põhjust tähistada!!

24.10-13.11

Nonii! Käes on südasügis. Aga kaamosest pole haisugi! Jah, õhkõrna lehkagi pole, kas tead. Hoopis kuldsemast kuldsem sügis on kätte jõudnud, septembri lõpp-oktoobri algus oli alles soojendus. Kõige kaunim kuu on Torontos hoopis november – tavatu, küllaltki tavatu. Sügist tuleb tähistada ja selleks annab põhjuse suurejooneline Halloween, sellele järgneb kohe jõulude eelmäng ning kohe samal nädalal peame Hawkinsi kauaoodatud sünnipäeva. Üks pidu ja trall hakkab jälle pihta. Kas Kanadas niisama ka elata osatakse? Natuke sügismasendust tunda? Ma tõesti ei tea. Minust paarisaja meetri raadiuses seda ei näikse küll tehtavat.

img_077614915134_1218271624910021_335582626726726699_n

img_0485img_0509img_0470
November Torontos: katkematu päikesepaiste, 16 soojapügalat; värvide mäng, mis teeb silmale ja hingele pai…

Tähistame Hälloviini

Käelabasuurused karvaste jalgadega ämblikud, hämarad nurgatagused, kõhetud luukered, pesuehtsad hauakivid, salapärased verelaigud … Seda kõike näeb Toronto perede eeshoovides. Mida hirmsam, seda parem! Noh, ja mõned kõrvitsad, näod külge uuristatud, ka ikka. Tegelikult palju kõrvitsaid – Sarah läheb Halloweeni nädalavahetusel Metrosse, lootuses saada veel üks kõrvits, et mina ka saaksin oma Hälloviini kõrvitsat puurida, aga mida pole, seda pole.
Kanadas on tõesti Halloween üks suurimaid sündmusi, inimesed on kõvasti vaeva näinud oma kodude “kaunistamisel” (või parem oleks öelda kolendamisel, kui vaid selline sõna eksisteeriks). Hää hulk raha on kulutatud, et veel HIRMSAMAID dekoratsioone oma aeda sättida, nii et möödaminejatel seest kõhedaks kisuks. Ämblikuvõrgud üle kogu muru, kaheksajalgsed eemaletõukavad sõbrad niitide vahel salaja ronimas… Võehh!
Meil on õige mitu pidu. Kõigepealt juba kolmapäeval (Halloween oli 31. oktoobril, esmaspäeval) oli meil H.-ga party Westhouse’s, kus lauluringis ja mängimas käime. Nii H. kui ma ise – H. mõistagi minu eeskujul, täpsemalt küll minu tõttu – sõime ohtras koguses cupcake‘e ja muffineid ja muud head-paremat. Mul lõppes see praaznik iiveldava südamega, H.-l unepuudusega. Nimelt juhtus, et H. ei jäänud pärastlõunal magama – tema esimene kord uinak vahele jätta. Muudkui teeb oma väikeses võrevoodis kukerpalle (kas ma juba mainisin, et H. lemmiktegevus on hetkel kukerpallitamine? Igal pool ja igal ajal! Katkematult!) Jah, näpuga võite näidata tema Au Pairi peale. Kuidas küll suhkur võib mõjuda, kui pisike keha peaaegu kunagi valge surmaga kokku ei puutu. Aga siiski hällloviin ju – korra aastas ikka võib.

img_20161021_115701193img_20161019_130558853img_0446img_0443img_0441img_0439img_0438img_0033img_0034img_0110img_0098img_0145img_0112img_0140img_0114img_0122

Kui lastepeod peetud, siis tuleb kohe täiskasvanute moodi Halloweeni pidada. Salapärased sulgedega maskid ette panna, punased siidised kindad kätte tõmmata ja ära unusta võlukuube!
Läheme Halloweeni peole Anna-Mari, Kristo ja Saraga. Linn on hulluks läinud!!! On laupäeva õhtu ja kõik kohad on KÕIKVÕIMALIKKE tegelasi täis. Kuigi on üsna jahe öö, on paljud kostüümi ehtsuse huvides ilma igasuguste välisriieteta, puha seelikute-särgikeste väel. Klubis Rebel, kuhu 30 dollari eest saime piletid (30 dollarit per face ikka – odavamat pidu Sa täna linnas ei leiaks!) igati korralikule Halloweeni üritusele. Ja mis kirju seltskond on koos. Inimesed näikse olevat oma fantaasia tõepoolest lendu lasknud. Küsi parem, keda ma täna EI kohanud! Kogu Toronto on väljas. Kõik need kolm miljonit inimest. Uberi hind hüppab kella kahe ajal öösel 15 taala pealt 75 peale. Jääb ära. Ööbussid on pilgeni täis ja koju 15 kilomeetri kaugusele jõudmiseks kulub neli (!!!!!!) tundi. Happy Halloween (?).

img_0368img_0389img_0401img_0397img_0393

Ja täpselt siis, kui on tunne, et õige pisut on Halloweeni-väsimus tekkinud ning nüüd läheks hea meelega ära üle jõulude meeleolule (olen tänaseks leppinud tõsiasjaga, et jõulutrall ei tule päkapikkudega, vaid suve lõpuga, kõige hiljem) – täpselt siis jõuab kätte 31. oktoober, päris HÄLLOVIIN, ja öelda on vaid üht: “Trick or treat!”

Kui perekond Loomaed läheb ukse tagant ukse taha jooksma, siis jään mina kommijahtijaid kostitama, nende õnneks olen ma tõeliselt suuremeelne, lausa nii helde, et G. peab pärast oma jahti minema poodi uute kommikarpide järele. Jah, mitte pakkide, vaid karpide, kolm suur karpi kommi ja šokolaadi on nüüd naaberlapsevanemate rõõmuks minu poolt nende laste kotikestesse poetatud. Head isu, lapsekesed! (Küll ma olen õel…)
Eks need kommid said nii ruttu otsa ka sellepärast, et ukse taga käis 50-100 last – ausalt, umbes nii palju, aga mul kadus taju peale ukse 25. korda avamist! Mõned julged tulid üksinda, paljud aga vanematega – parem on, Põhja-Ameerika ikkagi ju. Eestis ma matri või katri küll, ema sabas, poleks tahtnud joosta. Kogu võlu oleks kadunud! Kuid jah – siin ei kujutaks turvalisuse kaalutlustel teistmoodi ettegi. Täitsa lõbus oli neid kommijanulisi tervitada ja suuremeelse peotäie kommi nende kotikestesse visata; naeratuse saatel “Have a happy Halloween!” soovida. Mõni üksik soovis vastu kah. Oh neid lapsi!

14753793_10153975002592555_6112229011693759321_o

img_0454img_0449

Teisipäeva hommik. 1. november. Lõpuks sai hälloviin läbi. Nädala lõpuks on ehk ämblikuvõrgud ja surnuaiad esihoovidest ka koristatud.  Kas nüüd hakkab vaikne hingedekuu? Kus sa sellega! Mitte siin, Kanadas. S. ostab koju mingit esimest jõuluträni, külalised toovad lastele kostiks glasuuriga jõuluvana näoga piparkoogimehikesed… Poes kõndides teevad säravvalged ehteis kuusepuud silmad pimedaks… Mariah Carey annab tänava peal tasuta kontserdi, Facebookis levib sellega seoses pilapilt, kus Mariah Carey laulab novembris “All I want Christmas is YOU!” ja kõrvalpildil laulab kah “All I want Christmas is YOU!”, aga õige pisut on tema kostüümi karda lisatud. Aitäh Sulle, Mariah, et Sa Yonge’i peale üleelusuurused massid meelitasid. Nii palju sulavaid südameid!
Iroonia irooniaks, kuigi akna taga on 16 kraadi ja päike annab värvilistele lehtedele veel kaunima sära, tahab jõulutunne vägisi südamesse pugeda. Panen ühel hommikul kuulsaimad jõululaulud mängima ja kohe, absoluutselt KOHE on silm märg. Aga õige varsti vahetan playlist’i tagasi vana hea Nelly peale. Sain selle tunde korraks kätte, aga hoian teda vagusi. Las ta ootab! Terve pikk detsembrikuu on ju vaja vastu pidada – New Yorgi jõulumöll ja maailmad parimad jõulud oma kodus verivorsti ja kapsaga. Kõige selle jaoks tuleb härdust koguda ja tallele panna. Nagu moosi talveks varutakse. Ja siis on hea külmaga pudrule panna. Vot millised vahvad kujundid ja võrdlused.
Aga vaata korraks neid pilte, jõulukalendreid ja -puid, memmesid. Tuleb ju tunne peale!? Need armsad kodanikud, kes käesolevat juttu loevad, on ju teadagi puha talve võlumaale ära eksinud. Mis nii viga – vaata korraks aknast välja ning siis neid minu pilte ja Voilaa! ongi Xmas südames.

15034153_1225765374160646_705775776_oimg_0513img_0512img_0160

Tähistame kõige armsama H. sünnipäeva!

Kaua sai harjutatud: “Hawkins, when is your birthday?” – “November 4th.” Ja nüüd lõpuks ongi see neljas november käes. Ja nagu siin ikka kombeks on, tähistatakse kõike suurelt ja uhkelt (vaata kasvõi minu sünnipäeva või äsjalõppenud Halloweeni pidustusi). Hommikul teen oma lemmikule kanadatõugu kutile banaanipannkooke (vististsi meie perekonna traditsioon siin?), kingitused, sünnipäevamuusika, kaunistused… Õhtul tulevad G. noored õeraasukused ja S. õde perega ja ema õhtusöögile. Enne veel – S. ema ja mina ühendame jõud, et kell 14st kuni õhtuni välja koos kokata (nagu eestlastelegi, on ka siin peres kombeks kõike igaks juhuks ilmselgelt liiga palju vaaritada). Pelgan alguses väheke – mäletate ju küll hullu ämma, aga tegelikult on meil täitsa tore ja saab naljagi. Töö sujub ja mis peamine – sööjad ei jõua ära kiita. Vahva on muidugi, et ühele pere õhtusöögile küpsetame kaks suurt pakki ribe, piraka lõheahju, G. toob poest kaks karpi valmiskana, kõrvale riis ubadega, maguskartulid, kaks pannitäit brokkoli, pagaripoest kaks saia (mis leievad oma tee prügikastis), tort ja nii edasi…
Igatsesin selliseid nii-öelda pere koosviibimisi. Nii-öelda, sest ma pole ju PÄRIS pereliige, kuigi koheldakse tihti küll sellena… 🙂 Muidu olen ikka palju üksinda oma toas, sõpru näen pigem ainult nädalavahetustel.  Ja mulle lihtsalt meeldivad kodused peod tuttavate inimestega. Varsti saan neid vist rohkem pidada õnneks. Kuhjaga armastus ja naeru Su 3. eluaastaks, kõige armsam H.!
Pühapäeval kutsutakse kokku H. sõbrad ja nende lapsevanemad mänguruumi “Hooray For Play”, lapsed möllavad, täiskasvanud jutustavad. Nagu ikka. Taas mäed kookide ja küpsistega. Taas meeletud ülejäägid, mille viin esmaspäeval Westhouse’i – tore ja hea tunne on midagi tagasi anda neile inimestele seal.
H. ise pole kunagi nii torssis näoga olnud, kui pühapäevasel peol. “Miks nad kõik mind väntsutavad ja mängida ei lase? Kaamera ka välgub näos. Laske mul olla!” loen ma H. mõtteid. Alles Sinu teine sünnipäev, H., oota vaid!
S. suurim mure on liigsed kingitused. S. ema kingib H.-le telgi ja umbes 8 raamatut. Liialdamata. Samamoodi saavad kuhja raamatuid ka S. õe lapsed Amelia ja Nolan – niimoodi see asi siin käib. Mulle tõi tädi Tea vanasti šokolaaditahvli, kui Kätrinil sünnipäev oli. Kanada ja nende kombed. S. sõbrannad saadavad postiga H.-le kingitusi, ikka suuri ja uhkeid: ühes pakis seljakott ja pluus, näiteks. Kõikidele kingitustele on vanemad targu pannud kaasa ostutšeki, selline komme siin ongi. Palju jõuabki poodi tagasi. Vähemalt ei lähe raisku, eks ole. S. suur mure osutub leebemaks – H. ei saanudki nii palju kingitusi, kui ta oli KARTNUD. Oleks mul Sinu mured, S.! Nali-nali! Kanadalastel on raha ja neile meeldib suuri kingitusi teha – mis siin halba on? Kõige tähtsam on see, et sünnipäev möödus rõõmsalt ja mis peamine – sünnipäevalaps sai aasta vanemaks. Et topelt ei kärise – palju õnne veelkord, mu väike südametemurdja a.k.a rosinasilm! Luw Ya!

Paar päeva enne sünnipäeva mõtlesime S.-ga teha proovi küünlapuhumise (millega, oi, kui “kahju”, paratamatult kaasneb koogisöömine). Meenuvad ameeriklaste proovikihluspeod … See selleks. Väga edukas katse oli: küünal sai puhutud (alles minu sünnipäeva aegu, kui H. esimest korda küünalt nägi, vahtis ta pisikese leegiga minuteid tõtt ega suutnud seisukohta võtta, vaeseke), ja kook sai kohe väga edukalt söödud, sellise imemagusa rahuloleva naeratuse saatel… Las ma näitan Sulle pilti!


Ja siis nuputasime S.-ga, mida H. erilisel päeval  võiks kanda. Kas lõvipildiga uut valget särki või hoopis seda, millel kirjas “Awesome”?`Kõik on ühtmoodi nunnud ju! H. otsustas asja kindlakäeliselt: kanda tuleb mitte midagi! Nii mööduski H. pidu pere keskel pampersi väel… Mees teab, mis mees teeb!

img_0584img_0522img_0525img_0521img_0520img_0519img_0532img_0564img_0551img_0539img_0602img_0610img_0608

Ja emotsioone pühapäevaselt peolt:
img_0636img_0637img_2972_zps9lr00tqkimg_2976_zpsdgvasgkzHimg_2991_zpsznkhmohoimg_2992_zpsj34lj9a4img_3067_zpsc8sh2r2limg_3119_zps6fjlgfbj
img_3127_zpsdsjozkbo

Tähistame noorpaari kihlumist

Ühe kauni paari armastus sai ametliku kinnituse – Mike palus Kaiti kätt! 18. augustil, aastal 2018 on see maagiline päev. Äkki tore põhjus Kanada külastamiseks… 😉

Enne ülejärgmist suve aga tuleb maha pidada üks tore kihlumispidu 12. novembril. Kohane peaks siiski olema juba nüüd: kibe-kibe!
Kait, Su tort viis keele alla!!! Mike, hea naise noppisid – kiitus!

img_0865

15034074_1226520570751793_1354357720_o15064110_1226660397404477_599974369_o15034273_1226660380737812_884844354_o15045415_1226660374071146_359580532_o15034013_1226660360737814_197118835_o15060339_1226660327404484_2076831416_o

Tähistame kodu kauniks meeleolu

Kanadalased teevad kodu kauniks kahe nipi abil.

1. Otsusta ühel nädalal visata välja kõik kasutu majas (nagu näiteks eelmise aasta üleliigsed sünnipäevakingid) ja osale sellega tänava kõige suurema prügihunniku konkursil. Meie võitsime ülekaalukalt (kui teistel majadel Shaw tänaval on üks prügikast, siis meil neli, igaüht neist kaunistamas priske prügikott). Juhuu! Nii uhke tunne oli seda pahna tänavale vedada, möödakäijate kulmud imestuseks tõusmas.

img_0729

2. Pane kapsad vaasi. Nii lihtne ongi. Ja oota nende kapsalehte puhkemist. Naudi         vaatepilti kolm nädalat jutti.

img_0731

Mis Sa arvad, mida me tähistame järgmiseks? Kes tähistab, kes kurvastab … Mina vist tean ja Sulle räägin ka varsti!